Loomulikult mind kütkestab loodus ja päikse loojangud ning tõusud. See on minu teema kui ma saan inimese koos imelise loodusega koos pildile sättida. Sellisel juhul ei saa mitte midagi valesti minna sest kaks täiuslikku kombot juba on koos.

Me läksime Helisega Hüpassaare rabasse. Seekord mitte loojangule vaid tõusule. See eeldas seda, et hakkasime kell 3 öösel umbes sõitma Viljandist, et päikse tõusu ajaks kohale jõuda. Uni oli kindlalt silmas aga tulemus oli seda väärt sest rabades on tihti just hommikuti rohkem ka udu võimalus.

Kohale jõudes oli seal nii mõnus rahulik ja vaikne. Huvitav, et sel ajal oli nagu põud rabas ja mõned veekohad olid ära kuivanud. Mõtlesin, et kas üldse on järvekesi alles ja mis siis kui ei ole. Teine häiriv faktor olid sääääääääääsed.Tavaliselt rabas ei ole sääski, tihti võibolla kihulasi aga üldiselt rabades pole elu ja siis sääsed ei jää seal ellu aga seekord oli täiesti hullumeelne, sääski oli parvede viisi ja ma ei tea kuidas Heliseke nii vapralt vastu pidas ja saime ikkagi nii ilusa sessiooni.

Päikse tõus, raba ja Helis olid nii ideaalne kombo, et jäin tulemusega sajaga rahule ja on jälle midagi vahvat meenutada.